Turundus- ja reklaamiagentuuride lepingutes tekib üks ja sama vaidlus ikka ja jälle: reklaamikulud ja kolmandate isikute teenused. Agentuur eeldab, et klient mõistab “iseenesest”, et Google’i/Meta eelarve, disaineri töö või mõni tööriist ei kuulu kuutasu sisse. Klient eeldab vastupidist — või vähemalt seda, et agentuur oleks pidanud selle väga selgelt lahti kirjutama.
Just selliste vaidlustega pöörduvad turundusagentuurid sageli Leadlexi poole. Enamasti mitte lepingu sõlmimise hetkel, vaid siis, kui arved on vaidlustatud, kampaania on juba käimas ja keegi peab ootamatult “lisa” kinni maksma.
See artikkel on turundus- ja reklaamiagentuuridele, kes:
haldavad reklaame Meta/Google/TikTok jms platvormidel;
kasutavad alltöövõtjaid (copy, disain, video, dev, media buyer);
ostavad meediat või vahendavad kolmandate osapoolte teenuseid;
tahavad vähendada vaidlusi ja vältida olukorda, kus agentuur maksab kliendi eest kinni.
“Klient ju teadis” ei ole juriidiline kaitse
Alustame ebamugavast tõest: vaidluses ei loe, mida agentuur “arvas”, vaid mida leping selgelt ütleb. Lisaks hinnatakse professionaalse teenusepakkuja rolli rangemalt – agentuurilt oodatakse, et ta selgitab kulude loogika ja riskid ette, mitte tagantjärele.
Seetõttu ei teki kuludevaidlused sageli mitte pahausksusest, vaid erinevatest eeldustest. Ja kui leping jätab ruumi tõlgenduseks, siis kipub see ruum hiljem liikuma kliendi kasuks.
Reklaamieelarve vs agentuuri tasu: kaks erinevat raha
Kõige suurem segadus tekib siis, kui leping ei erista:
agentuuri tasu (strateegia, setup, haldus, optimiseerimine, raportid) ja
reklaamieelarvet (platvormidele makstavad summad, meediaost, boostid).
Kui see eristus pole selge, võib klient hiljem väita, et “teenuse hind sisaldas kõike”. Praktikas tähendab see agentuurile kahte riski:
klient ei maksa reklaamikulusid kinni või vaidlustab need;
agentuur peab kampaania peatama, mis omakorda tekitab uue vaidluse (“miks tulemusi pole?”).
Selle vältimiseks peab lepingus olema üheselt arusaadav: mis on agentuuri tasu ja mis on pass-through cost (läbikulu), ning kuidas need kinnitatakse ja tasutakse.
“Kes maksab, kui klient ei maksa?” – kõige valusam koht agentuurile
Paljud agentuurid avastavad liiga hilja “payment chain” riski: kui agentuur ostab meediat või vahendab teenust, siis võivad kolmandad osapooled (nt meediamüüjad) nõuda tasu agentuurilt, isegi kui klient pole agentuurile maksnud.
Meediasektoris kasutatakse selle riski maandamiseks tihti loogikat, kus meediamüüja saab nõude esitada eelkõige reklaamiandjale, mitte agentuurile (“sequential liability” lähenemine). Agentuurile tähendab see: kui klient ei maksa, ei jää agentuur “vahele” maksevõlglaseks.
Kui sinu leping ei lahenda seda küsimust, võib üks kliendi makseviivitus muutuda agentuuri rahavoo kriisiks.
Kolmandad isikud ei ole üks kategooria: 4 erinevat riskiallikat
Sama sõna “kolmas isik” tähendab turunduses nelja täiesti erinevat asja — ja igaühega kaasneb erinev vastutus.
1) Platvormid (Meta, Google, TikTok jne)
Platvormidel on oma reeglid: kontode peatamine, poliitikate rikkumine, tehnilised tõrked, automaatsed arveldused. Agentuur ei kontrolli platvormi otsuseid, kuid klient vaatab probleemi korral sageli agentuuri poole.
2) Meediamüüjad / vahendajad / ad tech ahel
Kui reklaam ilmub vale konteksti, on brändikahju reaalne. Seetõttu rõhutatakse ad-tech lepingutes kvaliteedikontrolli ja selgeid maksemehhanisme — muidu on riskid “kettis” ja lõpuks vaieldakse, kes tegelikult vastutab.
3) Alltöövõtjad (disain, copy, video, dev)
Kui alltöövõtja eksib, ei huvita see klienti: kliendi lepingupartner on agentuur. Seega peab agentuuril olema (a) õigus alltöövõtjat kasutada, (b) kulude käsitlus ja (c) vastutuse jaotus.
4) Tööriistad ja tarkvara (SaaS)
Toolid (CRM, tracking, landing builder, analytics) võivad muuta hinda, muuta tingimusi või põhjustada katkestusi. Kui lepingus on lubatud “kindel tulemus”, võivad sellised katkestused pöörduda agentuuri vastu.
Vastutus: kes kaitseb keda, kui tuleb nõue?
Siin on agentuurile suurim “pimeala”. Reklaami- ja turunduslepingutes on tavapärane, et:
agentuur kaitseb klienti (indemnify) probleemide eest, mis tekivad agentuuri tehtud reklaami tõttu;
klient kaitseb agentuuri olukorras, kus probleem tuli kliendi antud materjalidest, väidetest, brändisõnumist või ebaseaduslikest väidetest.
Vastutuse ja kahjude jaotus on sisuliselt riskijaotus selle kohta, kes maksab, kui kolmas isik (või regulaator) esitab nõude. Kui see puudub või on ühepoolne, on agentuur sageli “default” vastutaja.
Lisaks sellele peab lepingus olema vastutuse piirmäär (liability cap) ja selgus, milliseid kahjusid ei hüvitata (nt kaudsed kahjud). Muidu võib nõue kasvada ebaproportsionaalseks võrreldes agentuuri tasuga.
Kulud, mis tekivad töö käigus: kuidas vältida “tehtud töö, maksmata raha” olukorda
Veel üks tüüpiline vaidlus: “need kulud tekkisid jooksvalt”.
Siin töötab ainult üks loogika: eelnev kooskõlastus + selge protsess.
Näiteks:
millal lisakulu võib tekkida;
kuidas see kinnitatakse (email / ticket / order form);
kas agentuur võib kulutuse teha kuni teatud limiidini ilma eraldi kinnitamiseta;
mis juhtub, kui klient hiljem vaidlustab.
Kui see protsess puudub, võib agentuur jääda olukorda, kus töö on tehtud, kuid kulud jäävad tema enda kanda.
Kuidas Leadlex aitab neid riske ennetada
Leadlexis ei alga töö tavaliselt ühe lause “lisamisest”. Me vaatame turundusagentuuri lepinguid kui süsteemi, kus peavad korraga paika minema:
tasu vs reklaamieelarve vs läbikulud;
kolmandate isikute kaasamine ja vastutus;
vastutuse ja kahjude jaotus (kes kaitseb keda ja mis olukorras);
vastutuse piirangud ja kaudsete kahjude välistamine;
makse- ja kooskõlastusmehhanismid, mis töötavad päriselus.
Teenuse “jurist ettevõttele” raames on see eriti praktiline: lepingud ja protsessid püsivad korras ka siis, kui klientide arv kasvab, teenused laienevad ja alltöövõtjate ring muutub.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas reklaamikulud peavad alati lepingus eraldi kirjas olema?
Jah. Kui leping ei erista agentuuri tasu ja reklaamieelarvet, tekivad kõige sagedamini vaidlused selle üle, “mis hinna sees oli”.
Kas agentuur vastutab alltöövõtja vea eest?
Kliendi ees tavaliselt jah, kui leping ei sätesta teisiti. Seetõttu peab agentuuril olema alltöövõtjatega oma riskide juhtimine ja lepingus selged piirid.
Mis on vastutuse ja kahjude jaotus ja miks see turunduslepingus oluline on?
See on kokkulepe, kes katab kulud ja kahjud, kui tekib nõue (tihti kolmandalt isikult). Ilma selleta võib agentuur jääda liiga laia vastutuse alla.
Kas agentuur saab piirata vastutust?
Praktikas on vastutuse piirmäär (liability cap) üks olulisemaid kaitsemehhanisme, et risk ei oleks suurem kui teenuse väärtus.
Millal on mõistlik kasutada teenust “jurist ettevõttele”?
Siis, kui sul on korduvad teenused, standardpakkumised, mitu alltöövõtjat ja pidev media spend — ehk riskid korduvad iga kuu, mitte kord aastas.
Kokkuvõte
Kokkuvõttes ei ole reklaamikulud ja kolmandad isikud turunduslepingus “pisidetail”. Need on üks sagedasemaid vaidluste allikaid, sest just siin tekivad eeldused, tõlgendused ja rahalised üllatused.
Kui tasu, reklaamieelarve, läbikulud, kolmandad isikud ja vastutuse mehhanismid on lepingus selged, muutub koostöö lihtsamaks ja vaidlusi jääb vähemaks. Kui need on hägused, võib agentuur vastutada rohkem, kui ta tegelikult kontrollib.
